Äntu
| Äntu | |
|---|---|
|
| |
| Pindala |
13,5 km² (2020)[1]  |
| Elanikke |
47 (1.01.2020)[2] |
|
| |
| EHAK-i kood |
9777[3] |
| Koordinaadid | 59° 5′ N, 26° 16′ E |
  | |
 | |
Äntu on küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas.
14. märtsil 2013 läks osa küla territooriumist taastatud Sandimetsa küla koosseisu.
Külas asub endise Äntu mõisa keskus. Sinna jäävad ka muinsuskaitsealune Äntu hiiemägi, looduskaitsealune Äntu mõisa park ja osaliselt ka Äntu maastikukaitseala.
Mõisa pargist saab alguse Nõmme jõgi. Külas asuvad Äntu järved. Suurim järv on Järaniku järv ehk Äntu tehisjärv.
Külas tegutseb Äntu kalakasvatus. Alates 2008. aastast elab seal kalakasvatuses ka hüljes.[4]
Loodus[muuda | muuda lähteteksti]
Äntu järved asuvad lähestikku Pandivere kõrgustiku lõunaosas, 1978. aastal loodud Äntu maastikukaitsealal. Järvestikku kuulub kolm tehisjärve ja seitse looduslikku järve: Sinijärv, Roheline järv (Vahkjärv), Valgejärv, Moora (Linaleo järv), Mäeotsa järv (Mäetaguse järv), Umbjärv ja Kaanjärv. On tõestatud, et need järved on Eestis kõige selgema veega järved.[5]
Kõige tuntum on Sinijärv, mille suurus on 2,4 ha ja sügavus kuni kaheksa meetrit. Suvel on järve vesi hapnikurikas, talvel aga hapnikuvaene ning sisaldab väävelvesinikku.[6] Arvatakse, et Sinijärvel on topeltpõhi - nähtav on õrn ja näiline põhi, selle all tükk tühja maad, mille järel tuleb uus põhi.[7]
Umbes 10 km pikkusel looduse õpperajal, mis kulgeb läbi seitsme järve, Äntu Punamäe ja erinevate metsatüüpide, tasub imetleda liigirikast taimestikku ja linnustikku. Lindudest on elanud Äntu maastikukaitsealal must-toonekurg, lendamas on kulle ja kotkaid ja kunagi olevat pesitsevat metsas ka jäälind.[7]
I aastatuhandete algul on Äntu Punamäele ehitatud Agelinde nime all tuntud linnus, mis oli tol ajal suurim Lõuna-Virumaal. Tänasel päeval on selle nimeks Äntu linnus.[8] Linnuse eri osad (ees-, kesk- ja pealinnus) olid eraldatud kraavide ja vallidega, kuid võib-olla ehitati eri osad eri aegadel. 11. sajandil jäeti arvatavasti ees- ja kesklinnus maha, pealinnust aga kasutati edasi.[9]
Tänapäeval asub 1960. aastatel kasutatud peoplatsi ja laagripaiga asemel telkimisplats, kus on püstkoda, pingid, laud ja lõkkeplats. Pealinnus on ümbritsetud aga sügava kraaviga, mis on võsa täis kasvanud.[9]
Äntu mõis[muuda | muuda lähteteksti]
1277. aastal oli Äntu mõisa alal Taani kuninga vasalliks olnud Robertus de Engdis, kellest ka Äntu nimi. Mõisas kirjutasid 17. sajandil esimesele Balti eriõigusele alla Rootsi kuninglik valitsus ja Balti rüütelkonna juht von Bremen. 1832. aastast kuulus mõis von Harpede suguvõsale, saades tuntuks oma taime- ja loomakasvatusega.[7]
Praeguseks on mõis suures osas hävinenud, sest 1970. aastate alguses läks mõisa peahoone põlema ja põlengust on kõige paremini säilinud vaid Äntu mõisa viinavabrik koos kõrge paekivist korstnaga.[7]
Mõisa läheduses asub Ugurimägi, mis on vana hiiemägi, kus käidi palvetamas ja ohverdamas. Alates 1923. aastast hakkas mägi kahanema, sest mäest hakati kruusa kaevandama. Selle tulemusel leiti pealuid, sõrmuseid, rõngaid, sõlgi, ketitükikesi ja suuri mõõgataolisi nuge. Tänapäeval kasvab Ugurimäel kohati männimets, kuid suurem osa mäest on võsastunud ja räämas.[10]
Pildid[muuda | muuda lähteteksti]
-
Äntu mõisa viinavabriku korsten -
Äntu mõisa viinavabriku varemed
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
- ↑ Statistikaamet, vaadatud 10.11.2020.
- ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
- ↑ "Kalakasvanduses elava hülge peremees: ta elab nagu kuurorthotellis" ERR menu, 17. jaanuar 2023
- ↑ Mets, Rita. Imepärane Eesti Loodus. Ajakirjade Kirjastus. Lk 122. ISBN 9789949390113.
- ↑ Eesti Maastikud. Tänapäev. 2008. Lk 122. ISBN 9789985627174.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Kändler, Kaljundi, Tiit, Tiina (2014). Kõrvemaa, Pandivere, Alutaguse. Siin- ja sealpool maanteed. Arhitektuurikirjastus Solness. Lk 105. ISBN 9789949958337.
- ↑ "10942 Linnus "Äntu Punamägi", "Agelinde" • Mälestiste otsing • Mälestised". register.muinas.ee. Vaadatud 14. mail 2024.
- ↑ 9,0 9,1 Kändler, Kaljundi, Tiit, Tiina (2014). Kõrvemaa, Pandivere, Alutaguse. Siin- ja sealpool maanteed. Arhitektuurikirjastus Solness. Lk 106. ISBN 9789949958337.
- ↑ "Ugurimägi - Hiite kuvavõistlus 2018 - Category - Maavalla Koda". www.maavald.ee. Vaadatud 14. mail 2024.