Arutelu:Ameerika Ühendriikide kodusõda
Inglise wikipedia artikli pealkiri on American Civil War. Ka eesti wikipedias peaks pealkiri olema Ameerika kodusõda, kuna Ameerika Ühendriigid olid ainult üks sõja osapool.
- Arvan, et siin kasutatav termin lähtub sellest, et sõdivad pooled moodustasid varasema ja hilisema Ameerika Ühendriigid.
- Tegemist ei olnud ju kogu Ameerika kodusõjaga. Andres 21. aprill 2006, kell 16.49 (UTC)
- ausalt ka mina eelistaks versiooni Ameerika kodusõda... aga et ENE-s on see pikema nimekujuga, siis las ta ka olla... ei ole vaja hakata siinkohal küll jalgratast leiutama. - Ahsoous 21. aprill 2006, kell 16.57 (UTC)
- Samas on see termin vaieldav, kuna tegu oli kahe eraldi riigi – CSA ja USA – vahelise sõja, mitte Ühendriikide sees toimunud sõjaga. Aga jah, siin on kaks koolkonda ja kuna võitjad kirjutavad ajaloo, siis on ka juurdunud termin "kodusõda". Ja koos kodusõjaga on loogilisem kasutada tõesti mitte Ameerikat, vaid Ameerika Ühendriike. Minu kommentaari mõte? Kahjutunde väljendamine selle üle, et eestikeelses ajalookirjutuses pole kasutusele võetud paremat ja neutraalsemat terminit selle huvitava sõja kohta. -- Toomas 25. juuli 2006, kell 20.02 (UTC)
Hakkan siia alla lisama mõningaid fakte ja detaile, mida üritan tulevikus artiklisse integreerida, mis aga vajavad korrastamist ja killustaksid praegusel kujul ainult Athanasiuse seostatud teksti. Osa neist läheb ehk üldse Konföderatsiooni artiklisse. Valdav osa neist pärineb väljaandest "Civil War Traveller", Vol. 9, Nr. 1, Summer 2006. -- Toomas 25. juuli 2006, kell 20.02 (UTC)
12. märtsil 1861 saabus Washingtoni Ameerika Riikide Konföderatsiooni delegatsioon, kuhu kuulusid Martin J. Crawford Georgiast, Alfred B. Roman Louisianast ja John Forsyth Alabamast. Nad soovisid kohtuda president Lincolni riigisekretäri William H. Sewardiga, kuid viimane suhtles nendega vaid ülemkohtunik John A. Campbelli vahendusel. Saatkonna eesmärgiks oli taotleda föderaalvägede väljaviimist kahest Konföderatsiooni alale jäänud kindlusest – Fort Pickensist Floridas ja Fort Sumterist Lõuna-Carolinas. Lincolni valitsuse liikmed ja armee juhataja Winfield Scott olid valmis väed vähemalt Fort Sumterist välja viima, kuid Lincoln sellega ei nõustunud. Kongressi ta küsimuse arutamiseks kokku ei kutsunud (tegi ta seda alles neljandal kuul peale sõja algust, juulis 1861). Konföderatsiooni rahudelegatsiooni lasi ta neile selget vastust andmata Washingtonis kinni hoida.
8. aprillil 1861 andis Lincoln lõpuks rahudelegatsioonile eitava vastuse ja edastas samaaegselt Lõuna-Carolina kubernerile Pickensile teate, et saadab laevad 285 suurtüki ja 2400 mehega Fort Sumteri kindlust tugevdama.
11. aprillil nõudis kindral Pierre Gustave Toutant Beauregard Fort Sumteri garnisonilt alistumist, kuid viimase ülem major Anderson keeldus. Fort Sumteri lahing algas 12. aprillil kell 4.20 hommikul ja lõppes 13. aprillil kell 13.30. Ükski inimene lahingus ei langenud.
Pärast teist Manassase lahingut 28.–30. augustil 1862 viis kindral Robert E. Lee septembri alguses oma 55 000 meest Leesburgi lähistel White's Fordis üle Potomaci jõe Marylandi territooriumile, alustades 7. septembril marssi Fredericki peale. Lee pidas ka vajalikuks teele jäävate Harpers Ferry ja Martinsburgi garnisonide vallutamist, sest need oleksid vastasel juhul ohustanud tema side- ja varustusliine. Harpers Ferry vallutamine jäi kindral Thomas Jonathan Jacksoni ülesandeks.
Kuna vägede jaotamine aeglustas Lee vägede pealetungi Frederickile, õnnestus Uniooni vägede kindralil George McClellanil ennast seal kindlustada. Konföderaatide mahajäetud laagrist Fredericki lähistel leidsid tema sõdurid kindral Lee erikäsu numbriga 191, mis paljastas neile Lee armeeüksuste paigutuse. Soovides takistada Lee killustatud vägede ühendamist, liikus ta Stone Mountaini poole, kuid 14. septembril õnnestus konföderaatidel McClellani edasitung paariks päevaks pidurdada.
Jackson vallutas Harpers Valley garnisoni 15. septembril 1862 ja kiirustas Leele appi Sharpsburgi juurde, kus viimane üritas valmistuda vastupanuks McClellanile, kes jõudis kohale 16. septembriks. Lahing leidis aset 17. septembril Sharpsburgi lähistel Antietami jõe kallastel ja kannab Antietami lahingu või ka Sharpsburgi lahingu nime. Tegu oli sõja veriseima lahinguga, kus McClellan kaotas 12 410 meest ja Lee 10 700 meest. Kuigi kumbki osapool ei saavutanud lahingus märkimisväärset edu, otsustas Lee tagasi tõmbuda Potomaci jõe taha Shepherdstowni i juures. Kokku kaotas Lee oma marylandi kampaania käigus umbes 13 000 sõdurit, McClellan koos Harpers Ferry's vangilangenutega kaks korda enam.
Pärast Chancellorsville'i lahingut mais 1863 otsustas kindral Robert E. Lee viia taas oma väed põhja. Tema väed ületasid perioodil 15.–25. juunini 1863 Potomaci jõe Williamsporti lähistel ja liikusid edasi Pennsylvaniasse. Pennsylvania põhjaossa liikus samaaegselt ka Uniooni jalavägi kindral Joseph Hookeri juhtimisel. 28. juunil võttis Uniooni vägede juhtimise Frederickis üle kindral George Meade. Kolm päeva hiljem kohtusid väed Gettysburgi lahingus, mille Robert E. Lee kaotas. Uniooni väed kaotasid enam kui 23 000 sõdurit, Konföderatsiooni kaotused ulatusid vähemalt 28 000 sõdurini. Lee oli sunnitud taganema läbi Hagerstowni Potomaci jõeni ja viima oma väed Falling Watersi juures tagasi üle jõe lõunasse.
Juunis 1864 kui Robert E. Lee seisis Virginias Cold Harboris Richmondi lähistel vastamisi kindral Ulysses S. Granti vägedega, põletas Uniooni kindral David Hunter maha osa Lexingtoni ja suundus Lynchburgi peale, ähvardades lõigata läbi Lee läänepoolsed varustuskanalid. Lee saatis Hunteri vastu kindral Jubal Early, kes pidurdas Hunteri pealetungi Lynchburgi all ja kihutas "Musta Dave'i" tagasi Lääne-Virginiasse.
Seejärel suundus kindral Early piki Shenandoah' orgu põhja poole ja ületas 5. juulil Shepherdstowni juures Potomaci jõe, möödudes Harpers Ferry garnisonist, vallutades Hagerstowni ja suundudes Fredericki peale. Early soov oli ähvardada Washingtoni ja vabastada 17 000 konföderaati Point Lookouti vangilaagrist. 9. juulil 1864 peatas Uniooni kindral Lew Wallace Monocacy jõe juures Early pealetungi ja kuigi Early tema liinidest lõpuks läbi tungis, olid Washingtoni jõudnud Uniooni abiväed.
Early alustas rünnakut Washingtoni kaitseliinidele 11. juulil. 12. juulil Fort Stevensi juures toimunud lahingut jälgis ka Abraham Lincoln isiklikult. Kaugemale sealt Early ei jõudnudki ja reaalset ohtu Washingtonile oma väikeste üksustega ei kujutanud.
Tähelepanuväärne on, et orjus ei olnud määrav vahe Lõuna ja Põhja vahel. Uniooni koosseisu kuulus ka orjanduslikke osariike ja nendes kaotati orjus Lincolni vabastamisproklamatsioonist hiljem, isegi veel detsembris 1865 (Kentuckis), pärast kodusõja lõppu. en:Slavery in the United States en:Thirteenth Amendment to the United States Constitution --OV 7. detsember 2007, kell 12:44 (UTC)