Dinamo – Crvena Zvezda jalgpallimäss
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Dinamo–Crvena Zvezda jalgpallimäss | ||||
|---|---|---|---|---|
| Osa 1989-1990. aasta Jugoslaavia meistriliigast ja Jugoslaavia lagunemisest | ||||
| Toimumisaeg | 13. mai 1990 | |||
| Toimumiskoht | Maksimiri staadion, Zagreb, Horvaatia, Jugoslaavia SFV | |||
| Osalised | ||||
| ||||
| Väejuhid või liidrid | ||||
| ||||
| Jõudude suurus | ||||
| ||||
  | ||||
Dinamo–Crvena Zvezda jalgpallimäss oli jalgpallimäss, mis toimus 13. mail 1990 Maksimiri staadionil Zagrebis, Horvaatias (tollal Jugoslaavia SFV osa) Bad Blue Boys'te (Zagrebi Dinamo toetajad) ja Delije (Belgradi Crvena Zvezda (Punane Täht) toetajad) vahel. Juhtum leidis aset vaid paar nädalat pärast Horvaatia esimesi mitmeparteiliseid valimisi peaaegu viiekümne aasta jooksul, kus Horvaatia iseseisvust pooldavad parteid võitsid enamuse häältest. Mässu tulemusel sai haavata üle kuuekümne inimese, kellest mõnesid pussitati, tulistati või rünnati pisargaasiga.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Pinge Zagrebi Dinamo ja Belgradi Crvena Zvezda vahel oli alati kõrge, kuna nad olid pidevalt Jugoslaavia meistriliigas esikohtadel ja võitsid sageli riigi meistritiitleid. 1990. aastal suurenes see äge rivaalitsemine Jugoslaavias kasvavate etniliste pingete tõttu. Suures osas Jugoslaaviast toimusid esimesed mitmeparteilised valimised ja kommunism kaotas toetust natsionalistlikumate parteide kasuks.
Horvaatias toimus teine hääletusvoor 6. mail, kui Franjo Tuđmani juhtimisel võitis Horvaatia Demokraatlik Liit (HDZ). Horvaatia ja Sloveenia olid uue juhtimise all juhtivad jõud Jugoslaavia ümberkorraldamisel konföderatsiooniks, neile olid vastu Slobodan Miloševići juhitud Serbia ja endiselt võimas kommunistlik süsteem riiklikul tasandil. Umbes 3000 Delijet (Crvena Zvezda fänni) reisisid mängu vaatamiseks Zagrebi. Hinnanguliselt oli mängul 15 000–20 000 pealtvaatajat.
Delijet juhtis serbia natsionalist Željko Ražnatović (tuntud ka kui "Arkan"), keda otsiti Euroopas erinevate röövimiste ja mõrvade eest ning kes hakkas hiljem juhtima nn "Arkani Tiigreid" Jugoslaavia sõdade ajal. Paljud Crvena Zvezda ja Dinamo fännid võitlesid järgnevates sõdades, osa Delije liikmeid ühines Arkani paramilitaarse organisatsiooniga.[1] Nii Dinamol kui ka Crvena Zvezdal oli vägivaldne alatoon[2] ja nad tegutsesid sisuliselt poolsõjaväeliste organisatsioonidena, mitte pelgalt jalgpallifänniklubidena.[3]
Kokkupõrge[muuda | muuda lähteteksti]
Kuni mitu tundi enne mängu algust teatati Zagrebi ümbruses kokkupõrgetest Crvena Zvezda fännide (Delije) ja Dinamo fännide (Bad Blue Boys) vahel, mis kandus edasi Maksimiri staadionile.[2]
Väidetavalt Bad Blue Boysi visatud kividest provotseeritud Delije, mis asus staadioni külalisfännidele eraldatud alal, hakkas lõhkuma staadioni ja jõudis lõpuks Dinamo fännide juurde. Delije asus neid ründama rebitud istmetega pärast seda, kui oli kuuldavasti skandeerinud Serbia natsionalistlikke loosungeid nagu "Zagreb on serblaste" ja "Me tapame Tuđmani".[3] Põhja- ja idatribüünidel asunud Bad Blue Boys, kes oli nähtu pärast mässanud, püüdsid väljakule joosta, kuid kurikaid ja pisargaasi kasutav politsei surus nad kiiresti tagasi. Mõne minutiga läks olukord käest ära, sest Bad Blue Boysi ei suudetud enam tagasi hoida. Nad murdsid läbi piirdeaia ja läksid väljakule, et oma serblastest kolleege rünnata. Politseist joosti kiiresti üle, kuid nad naasis abivägedega, kasutades märatsejate laiali ajamiseks soomustatud masinaid ja veekahureid. Enam kui tund hiljem, pärast seda kui staadion oli põlema läinud, saadi mäss kontrolli alla.
Hiljem leiti, et politsei oli Delije, kui juhtumi algataja, suhtes liiga leebe.
Zvonimir Bobani löök[muuda | muuda lähteteksti]
Keset kaost jäid väljakule veel mitmed Dinamo mängijad, Crvena Zvezda mängijad olid juba riietusruumidesse lahkunud. Dinamo kapten Zvonimir Boban lõi jalaga politseinikku Refik Ahmetovići, kes väidetavalt ründas Dinamo poolehoidjat.[4] Bad Blue Boys asus Bobani kaitsele, toimides inimkilbina. Hiljem sümboliseerib see sündmus horvaadi natsionalistidele Horvaatia vastupanu algust Serbia vastu. Boban kuulutati Horvaatia rahvuskangelaseks. Jugoslaavia jalgpalliliit (FSJ) andis talle kuueks kuuks võistlemiskeelu, mistõttu ta ei osalenud 1990. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel, ja esitas talle kriminaalsüüdistuse. Ohvitser, keda ta ründas (kes osutus bosnialaseks), andis Bobanile tema teod mitu aastat hiljem avalikult andeks.
„Siin ma oli, avalik tegelane, kes oli valmis riskima oma elu, karjääri ja kõik muu, mida kuulsus mulle oleks võinud tuua, ühe ideaali, ühe eesmärgi nimel - Horvaatia eesmärgi nimel.“
– Zvonimir Boban pärast intsidenti
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Mängu mässu tõttu ei toimunud ning Serbia meeskond lahkus staadionilt helikopteritega[5]. Mäss tähistas Jugoslaavia jalgpalliliiga lõpu algust. Järgmise hooaja 1990–1991 lõpuks kuulutasid Sloveenia ja Horvaatia end Jugoslaaviast sõltumatuks. Sellega moodustasid mõlemad uued riigid oma jalgpalliliigasüsteemid, lahkudes Jugoslaavia süsteemist. Jugoslaavia meistriliiga kestis pärast seda veel ühe hooaja, kuid hooaja 1991–1992 lõpuks oli Jugoslaavia lagunemine juba käimas. Mõlema klubi fännidest kasvasid välja Jugoslaavia sõdades võitlevad paramilitaarsed üksused.
Mõju[muuda | muuda lähteteksti]
Mõned arvavad, et Dinamo-Crvena Zvezda jalgpallimäss kutsus esile järgnenud Horvaatia iseseisvussõja. Seda narratiivi on populariseeritud dokumentaalfilmide ja ajakirjanduse kaudu.[1][6] Hiljutised uuringud näitavad aga, et see müüt peegeldas pigem tulevasi sündmusi kui vastupidi.[3] Selle seisukoha halvustajad viitavad ka teistele jalgpalliga seotud vaidlustele, mis järgnesid kogu ülejäänud suvele.[6]
Horvaatide jaoks muutusid Bobani ja Bad Blue Boysi tegevused sümboolseks, esindades nende jaoks Horvaatia iseseisvuspüüdluste märgilist hetke.[7] Horvaatia meedias on esitatud põhjendamata teooriaid, mis näitavad, et vägivalla kavandasid Jugoslaavia salateenistus ja serblastest politseijuhid. [1] Kolumnist Franklin Foer kirjutab: "Kõigile, kes vaatasid, oli selge, et nii serblased kui ka horvaadid olid võitluseks valmis. Enne mängu olid staadionile hoolikalt varutud kive, mis ootasid viskamist. Hape oli strateegiliselt ladustatud, nii et Horvaatia fännid said põleda läbi tarade, mis eraldasid neid Serbia kolleegidest."[8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Milekic, Sven (13. mai 2016). "1990 Football Riot Becomes National Myth in Croatia". BalkanInsight. BIRN.
- ↑ 2,0 2,1 Fox, Dave (25. aprill 2016). "The Football Match Which Started a War". thefalse9.com.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Nixon, Howard L. (2015). Sport in a Changing World. Routledge. Lk 348. ISBN 978-1-31725-155-2.
- ↑ "Policajac sa Maksimira za MONDO: Ubio bih Bobana da nije bilo Kužea!". mondo.ba. 13. mai 2020.
- ↑ Indrek Schwede (21.06.2018). "Schwede ajaloonurk: kuidas jalgpall vallandas Jugoslaavia kodusõja". ERR. Vaadatud 18.05.2024.
- ↑ 6,0 6,1 Crowcroft, Orlando (13. mai 2020). "Red Star Belgrade vs Dinamo Zagreb: The football match that 'started a war'". euronews.
- ↑ McDougall, Alan (2020). Contested Fields: A Global History of Modern Football. University of Toronto Press. Lk 179. ISBN 978-1-48759-458-9.
- ↑ Foer, Franklin (2011). How Football Explains The World. Random House. Lk 16. ISBN 978-1-44810-800-8.