Evald Aavik
|
See artikkel räägib 1941 sündinud näitlejast; 1924 sündinud näitleja kohta vaata artiklit Evald Aavik (1924–2001) |
Evald Aavik (24. jaanuar 1941 Kuressaare – 7. mai 2024[1]) oli eesti näitleja.
1961. aastal lõpetas ta Kingissepa Töölisnoorte Keskkooli, misjärel õppis aastatel 1961–1963 Tartu Muusikakoolis viiulit. Nõukogude armees (Tartu garnisonis) aega teenides mängis sõjaväeorkestris. 1965. aastal lõpetas ta näitlejana Vanemuise õppestuudio.[2]
Töökohad[muuda | muuda lähteteksti]
- 1966–1985 Vanemuine
- 1986–1991 Ugala
- 1991–1994 Eesti NSV Riiklik Noorsooteater
- 1994–2007 Vanemuise tööandja eluruumide majandusjuhataja[2][3]
- Alates 2008 tegi kaasa Tartu Uue Teatri lavastustes.
Rolle Vanemuises[muuda | muuda lähteteksti]
- Oberon – "Suveöö unenägu" 1965
- Aadam – "Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator" 1967
- Ants – "Laseb käele suud anda" 1969
- Charley – "Charley tädi" 1970
- Besano – "Sina, kes sa saad kõrvakiile" 1971
- Valram Ööbik – "Külvikuu", 1972
- Kotinõel – "Külavahelaulud ehk Pariisi linnas Londonis" 1972
- Alfred Allmers – "Väike Eyolf" 1973
- külaviiuldaja Kalafuna – "Strakonice torupillimängija ehk Nõidade pidu" 1973
- August Miilas – "Elu tsitadellis" 1976
- Zabelin – "Kremli kellad" 1977
- Valter Hallap – "Ma langesin esimesel sõjasuvel" 1979
- Anton – "Laudalüürika" 1980
- Dajan-Duldurum – "Bahhaduri pruudikink" 1981
- Lendur-Kutt – "Pensionieelik" 1983
- doktor Makarov – "Barbarid" 1985
- Brabantio – "Othello" 1986[4]
Rolle Ugalas[muuda | muuda lähteteksti]
- "Othello" – Brabantio; kloun
- "Kuldrannake" – sulane Taavit
- "Seitse venda" – Mäkelä
- "Androkles ja lõvi" – Ferrovius
- "Giljotiin Dantonile" – Vadier
- "HEA ehk Hirmus Eesti Asi" – Ülo
- "Salome" – juut
- "Igal sõnnil omad sarved" – Hull-Tõnis
- "Greenfingersi saladus" – Crauter
- "Becket ehk Jumala au" – väike munk
- "Aed ilma mullata" – vanamees
Rolle Tartu Uues Teatris[muuda | muuda lähteteksti]
- Conor McPherson "Sadama võim" (2008)
- Ivar Põllu "Ird, K." (2010)
- Robert Annus "Raudmees. Odysseuse eksirännakud" (2011)
- Ivar Põllu "Opus Geographicum ehk Naised valitsevad maailma" (2012)
- Mart Aas "Äralennuväli" (2013)
- Ivar Põllu "Odysseia" (2015)
- Gabriela Liivamägi ja Evald Aavik "Evaldi tekk" (2016)
Filmirollid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Inimesed sõdurisinelis" (1968) mängufilm, leitnant Aava
- "Valge laev" (1970) mängufilm, mees tulemasinaga
- "Klaverihäälestaja tuleb kolmapäeval" (1973) lühifilm , klaverihäälestaja
- "Reigi õpetaja" (1977) mängufilm, kellamees Jako
- "Tuulte pesa" (1979) mängufilm, võõras
- "Jõulud Vigalas" (1980) mängufilm, Bernhard Laipmann
- "Naerata ometi" (1985) mängufilm, meeskasvataja
- "Tants aurukatla ümber" I–II jagu (1987) telemängufilm, Sirgaste Martinson
- "Näkimadalad" I–III jagu (1987–1988) telemängufilm, Jakob Ambrosson
- "Doktor Stockmann" I–II jagu (1988) telemängufilm, episoodiline osa
- "Ainus pühapäev" (1990) telemängufilm, isa
- "Saatana pisar" (1993) mängufilm, munk
- "Perekondlik sündmus" (1997) lühifilm, vanaisa
- "Waba Riik" (1997–1999) teleseriaal
- "Georgica" (1998) mängufilm, Jakub
- "Somnambuul" (2003) mängufilm, Gottfried
- "Püha Tõnu kiusamine" (2009) mängufilm, kirikuõpetaja
- "Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat" (2016) lühifilm, Aleksander
- "Mehetapja/Süütu/Vari" (2017) mängufilm, Heino[5]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1977 Eesti NSV Teatriühingu aastapreemia[2]
- 1982 Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1998 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (koos Sulev Keeduse ja Rein Kotoviga; mängufilm "Georgica")
- 1998 Anapa rahvusvaheline filmifestival – parim meesosatäitja
- 1999 Roueni rahvusvaheline filmifestival – parim meesosatäitja
- 1999 Minski rahvusvaheline filmifestival – parim meesosatäitja
- 1999 Eesti Vabariigi kultuuripreemia ("Georgica") (koos Sulev Keeduse, Madis Kõivu, Rein Kotovi ja Roland Kolmaniga)
- 2015 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia (elutööpreemia näitlejale, kelle ainulaadsed ja jõulised tegelaskujud on läbi eri aegade rikastanud eesti filmikunsti oma inimliku sügavusega)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ https://www.vanemuine.ee/uudista/in-memoriam-evald-aavik/
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "1000 tartlast läbi aegade", koostajad Lembit Ainsoo, Uno Ainsoo. MTÜ Liivimaa Mälu, Tartu 2003, lk. 11
- ↑ Vikerraadio: Ahjualune, 24. mai 2014
- ↑ Evald Aavik. Eesti Teatriliit.
- ↑ Evald Aavik, filmograafia. Eesti filmi andmebaas.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Evald Aavik andmekogus IMDb (inglise)
- Raimu Hanson. Näitlejale paistab tema käidud tee kohati imelik. tartu.postimees.ee, 24. jaanuar 2011.
- "Evald Aavik – seekord filmikeskselt", Saarte Hääl, 6. juuni 2012.
- Ahjualune. Evald Aavik. audioarhiiv, arhiiv.err.ee, 24. mai 2014.
- Andres Keil. Näitleja Evald Aavik – põhimõtetega mees. tartu.postimees.ee, 29. jaanuar 2016.
