Johannes I Tzimiskes

Johannes I Tzimiskes
Johannes I
Bütsantsi keiser
Ametiaeg 11. detsember 969 – 10. jaanuar 976
Eelnev	Nikephoros II Phokas
Järgnev	Basileios II
Isikuandmed
Sünniaeg	umbes 925
Surmaaeg	10. jaanuar 976 (50) Konstantinoopol
Abikaasa	Maria Skleraina

Johannes I Tzimiskes (kreeka keeles Ἰωάννης ὁ Τζιμισκής (Iōánnēs ho Tzimiskēs); u 925 – 10. jaanuar 976) oli Bütsantsi keiser alates 11. detsembrist 969 kuni 10. jaanuarini 976. Ta oli intuitiivne ja edukas kindral, kes oma kuueaastase valitsemisaja jooksul laiendas riigi piire.

Varasem elu

Päritolult oli Johannes ilmselt armeenlane. Võimu haaramise ajaks oli Johannes saavutanud suure tuntuse väepealikuna. Võimu tipus olijatega olid tal üsna lähedased sugulussidemed. Tema naine oli Romanos II õde ja Konstantinos VII tütar. Johannese hüüdnimi Tzimiskes meenutas omaaegse kurikuulsa Rooma keisri Gaius Julius Caesar Germanicuse ajalukku läinud hüüdnime Caligula, mis tähendab tõlkes "saapake". Ainult selle vahega, et kui Caligula oli saanud oma hüüdnime lapsepõlves ja tänu sõdurisaabaste ihalusele, siis Johannese samasisulise hüüdnime andis talle tema silmatorkavalt lühike kasv. Kuid see kasv polevat takistanud Johannest olemast lahinguväljal hulljulge sõjamees. Keiser oli heleda näonahaga, siniste silmadega, terava pilguga, pika punaka habemega ning väga lühike, kuid jässakas mees. Tema kätes peituv jõud olevat olnud lihtsalt uskumatu. Kaasaegsed kirjutasid, et vaid keisri kasv polevat võimaldanud võrrelda teda Heraklesega. Lisaks peitus Johannese kehas "kartmatu kangelase hing'". Ta olevat "üksi rünnanud tervet vaenlase salka, löönud neist hulga maha ning pöördunud nagu linnutiivul oma vägede juurde tagasi". Johannes ületas ka kõiki pallimängus, hüpetes, odaviskes ja vibulaskmises. Kord pandi külg külje vastu seisma neli hobust. Keiser võttis hoogu ning "hüpates linnuna kolmest üle, maandus neljanda selga". Veel üks keisri poolt esitatud osavusnumber aga nägi välja järgmiselt: posti otsa paigutati klaasist anum ja sellesse nahast pall ning keiser olevat täielt hoolt kapates löönud piigiga palli välja, nii et anum jäi terveks. Johannese ainsaks puudujäägiks olnud vaid see, et ta "jõi ennast pidude ajal ülemäära purju ja oli ahne kehaliste naudingute peale".

Võimuletõus

Nikephoros II Phokas

Keiser Nikephoros II Phokas kaotas kiiresti oma sõdades võidetud populaarsuse, kui tõstis makse oma kampaaniate rahastamiseks. Õhustik pingestus ning keiser otsustas kõrvaldada võimalikud troonipretendendid. Kõige ohtlikumaks pidas ta Ida alade asehaldurit Johannest. Kõigepealt Johannes tagandati oma ametipostilt ja kutsuti tagasi õukonda. Keiser ilmselt arvas, et nii on lihtsam hoida tema tegemistel silma peal. Kuid üsna pea muutis Nikephoros meelt ja Johannes saadeti pagendusse.

Pole mingit kahtlust, et sattudes kord juba põlu alla, tuli Johannesel arvestada ka võimalike teiste karistustega kuni sandistamise ja hukkamiseni välja. Seega oli ta paratamatult valiku ees, kas alistuda saatusele või alustada Nikephorosega võitlust.

Lahendus tekkinud pingetele saabus sombusel ja külmal ööl vastu 969. aasta 11. detsembrit. Keisrinna Theophano, kes samuti osales vandenõus, peitis oma ruumidesse palees kaks sõjameest. Kui väljas pimenes, lasksid nad aknast alla köie otsa seotud korvi ja tõmbasid nii üksteise järel üles kõik vandeseltslased. Nende seas oli ka salaja pealinna tagasi pöördunud Johannes. Kui kõik salasepitsejad olid kokku kogunenud ja pinged kruvitud äärmuseni, hiiliti keisri magamistoa ukse taha, murti uks maha ja tormati ruumi. Hetke pärast sissetungijad tardusid õuduses: keiserlik voodi oli tühi. Võib vaid ette kujutada, millised mõtted jooksid nende sekundite jooksul vandenõulastel peast läbi. Nad olid kindlad, et keisrit hoiatati ja see on lõpp. Kuid järsku märkas keegi sissetungijatest keisrit, kes magas häirimatult kamina ääres nahal. Nikephoros oli sellel saatuslikul külmal ööl eelistanud oma voodile kamina soojust. Pingest vabanenuna viskusid vandeseltslased Nikephorosele kallale ja tapsid ta. Keisri ihukaitse jõudis kohale liiga hilja. Nähes Nikephorose maharaiutud pead, otsustasid nad pärast üürikest nõupidamist uuele võimule kuuletuda.

Nikephorose tapmisele järgnenud laupäevasel hommikul ilmusid Johannese sõdurid pealinna tänavatele, ülistades teda juba keisrina. Linlased, kes said alles nüüd teada öösel juhtunust, ei väljendanud erilist pahameelt Nikephorose troonilt kõrvaldamise üle. Nüüd juba endisel keisril oli selleks ajaks vaenlasi tunduvalt rohkem kui toetajaid. Samas aga polnud Johannesel mingit seaduslikku õigust trooni hõivamiseks. Ning olukord komplitseeritus eriti pärast patriarh Plyeuktose keeldumist Johannest õnnistada. Vähe sellest, patriarh süüdistas uut võimupretendenti rängas patus – tapmises. Sellises täbaras, et mitte öelda lausa väljapääsmatus olukorras sai Johannes hakkama järjekordse alatusega. Ta vandus patriarhi ja rahva juuresolekul, et ei tapnud Nikephorost. Seda olevat teinud hoopis hukkunud keisri lähikondlased. Lisaks polevat ta midagi teadnud keisrivastasest vandenõust, mille taga seisis tema sõnutsi hoopis keisrinna Theophano. Selle ütlusega reetis Johannes ka oma endise peamise liitlase.

Johannes I kroonimine

Johannese esinemine oli niivõrd veenev, et Theophano ja veel mitmed õukondlased võeti otsekohe kinni ning saadeti asumisele. Kui Theophano kuulis Johannese süüdistusi, siis olevat ta viskunud valetajale kallale, sõimates teda selliste sõnadega, mis "tuletasid meelde tema päritolu". Kuid midagi ei aidanud ning Theophano saadeti vägisi kloostrisse, kust ta pöördus tagasi alles pärast tema poja troonile asumist. Johannes aga oli saavutanud oma eesmärgi ja tema ametlik kroonimine toimus 969. aasta 25. detsembril.

Valitsemine

Kuigi Johannese tõstsid troonile veretöö ja valevanne, on Bütsantsi autorite hinnang tema valitsemisajale üldiselt positiivne.

Võitlus Kiievi suurvürstiriigiga

Uue keisri võimuletuleku ajal oli Bütsantsi olukord üsna keeruline. Aastaid olid riiki kurnanud ulatuslikud ikaldused, millele nüüd lisandus uus oht – Kiievi suurvürstiriik, mille troonile oli 945. aastal asunud Svjatoslav. Bütsantsi ajalookirjutaja Leo Diaconus (Leon Diakonos) kirjeldas kujunenud situatsiooni järgmiselt: "Toiduvarude puudus ja kõikjale leviv nälg õgisid kolmandat aastat roomlaste riiki [...] ähvardas mitte midagi head lubav rosside pealetung [...] kartaagolased ja araablased kavatsesid rünnata äsja alistatud Süüria Antiookiat."

Svjatoslavi näol oli Bütsantsil tegemist ohtliku vaenlasega. Vene kroonik on teda kirjeldanud järgmiselt: "Raskusteta, otsekui jahileopard, läks ta sõjakäigule ja sõdis palju. Sõjakäikudel ei vedanud enesega kaasas ei vankreid, ei katlaid; liha ei keetnud, vaid praadis õhukesteks viiludeks lõigatud hobuse-, metslooma- või loomaliha sütel, ja nii ka sõi." Vaenlasi polevat ta kunagi rünnanud ootamatult, vaid alati eelnevalt teavitades: "Tulen teie peale."

Teated Svjatoslavi edukast sõjakäigust Bütsantsi pikaajalise liitlase Kasaari kaganaadi vastu muutsid Bütsantsi ärevaks. Kuigi bütsantslaste arvates pidid russid veel hästi mäletama Igori 941. aasta ebaõnnestunud sõjakäiku ning puudusid ka otsesed teated nende kallaletungiplaanidest, otsustati igaks juhuks rakendada diplomaatilisi kaitsemeetmeid. Ja nimelt: ennetades kallaletungi üritada hoopis kasutada russide sõjalist jõudu oma huvides ja ässitada nad bulgaarlastele kallale. Nii oleksid russid ja bulgaarlased vastastikuses võitluses ennast kurnanud ja Bütsants saanuks nad allutada oma tahtele ühekaupa. Sellest plaanist lähtudes oli Nikephoros juba 967. aastal saatnud saadikud Svjatoslavi juurde, et veenda teda alustama sõda bulgaarlaste vastu. Keelitavale ettepanekule lisas keiser kaaluka kingituse – umbes 450 kilo kulda.

Kuid neid sündmusi kirjeldades pole mitte kõik ajaloolased arvamusel, et Bütsantsi saadikute ülesandeks oli russide ässitamine bulgaarlaste vastu. Teise võimaliku variandina on pakutud, et saadikud pidid hoopis veenma Svjatoslavi mitte ründama Bütsantsi valdusi Krimmis, lubades vastutasuna mitte takistada russide sõjakäiku Bulgaariasse.

Svjatoslavi sõjakäik Bulgaariasse oli edukas, millele viitab ka asjaolu, et tal õnnestus võtta pantvangiks bulgaarlaste valitseja Boris. Ning pärast seda võitu pöördusid russid juba otseselt keisririigi vastu.

Esimesed bütsantslaste kokkupõrked sissetungijatega lõppesid õnnetult ja nii võis Svjatoslav öelda üleolevalt keisri saadikutele, et "mingu roomlased tagasi Aasiasse". Vastuseks tuletas Johannes russide valitsejale meelde tema isa vürst Igori Bütsantsi-vastase sõjakäigu kurba lõppu: "Ma arvan, et ka sina ei jõua oma isamaale, kui sunnid roomlaste jõudu astuma enese vastu – siin leiad sa hukatuse koos oma väega, ja mitte ükski tõrvikukandja ei saabu Sküütiasse, et teatada teid tabanud kohutavast saatusest."

971. aasta kevadel asus Johannes suure ja hästi relvastatud sõjaväe eesotsas teele põhja suunas. Svjatoslavi eelvägi, kes seda rünnakut ei oodanud, taganes Preslavi linna. 12. aprillil saabus linna alla ka keiser isiklikult ning kaks päeva pärast rünnaku algust linn langes, bulgaarlaste valitseja ja riigikassa sattusid bütsantslaste kätte. 7000 russide sõdalast aga hävitati.

Nädala pärast oli Johannes juba teise linna – Dorostol (Silistra) all, kuhu Svjatoslav oli koondanud Bütsantsi allikate järgi "60 000 sküüti". Sündmuste edasist käiku kirjeldab Leo Diaconus järgmiselt: "Taurosküüdid koondasid tihedalt oma kilbid ja odad, andes oma ridadele seina väljanägemise, ning ootasid vastast lahinguväljal. Keiser rivistas nende vastu roomlased, paigutades turvistesse riietatud ratsanikud külgedele, vibulaskjad ja linguviskajad nende taha ning, käskides neid vahetpidamata lasta, viis faalanksi lahingusse. Sõjamehed läksid käsitsivõitluses kokku ja puhkes äge taplus, kus esimestes kokkupõrgetes mõlemad pooled võitlesid pikalt ühesuguse eduga. Rossid, kes olid naaberrahvaste seas omandanud lahingutes võitmatute võitlejate kuulsuse, olid kindlad, et neid tabab kohutav õnnetus, kui nad saavad roomlastelt häbiväärse kaotuse, ja võitlesid kogu jõudu kokku võttes. Roomlasi aga piitsutas häbi ja viha, et nemad, võidetud oma vastaste relvade ja mehisuse poolt nagu lahingutes kogenematud algajad, võivad kaotada lühikese ajaga oma suure kuulsuse, saades lüüa rahvalt, kes võitleb jalaväena rivis ega ülepea oska istuda hobuse seljas. Kannustatuna sellistest mõtetest võitlesid mõlemad väed ületamatu vaprusega; rossid, keda juhtis nende sünnipärane loomalikkus ja metsikus, viskusid marulises tungis nagu pöörased möirates roomlaste peale, ning roomlased ründasid, kasutades oma kogemusi ja sõjakunsti. Palju langes mehi mõlemal poolel, lahing kulges vahelduva eduga ja kuni õhtuni polnud näha, kummale poole võit kaldub. Kui aga valguskeha hakkas kalduma läände, paiskas keiser täies hoos lahingusse ratsaväe, valju häälega kutsus ta sõjamehi üles näitama roomlaste loomupärast vaprust ja sisendas neisse hingesüdidust. Nii nad läksid enneolematu jõuga, pasunad hüüdsid lahingusse ja vägev võitluskutse kõlas roomlaste ridade kohal. Sküüdid ei suutnud sellisele survele vastu pidada, nad sunniti põgenema ning tõrjuti müüride taha."

Svjatoslav I ja Johannes I kohtumine

Keisri käsul algas Bütsantsi sõjakunstireeglite järgi kindlustatud laagri ehitamine ja kuid kestev linna piiramine. Mõne aja pärast jõudsid kohale ka bütsantslaste rasked kiviheitemasinad ja kaotused Svjatoslavi sõjameeste seas hakkasid järsult kasvama. Sellises olukorras polnud vürstil muud väljapääsu, kui tuli üritada sissepiiratud linnast äkkrünnakuga välja murda. Ette võetud ootamatu rünnak oli niivõrd edukas, et tekitas bütsantslastele suuri kaotusi. Edust tiivustatuna üritasid russid järgmisel päeval (19. juulil) piiramisrõngast lõplikult välja murda. Lahing kestis mitu tundi, kuid lõppes ikkagi bütsantslaste võiduga ja russid olid sunnitud tõmbuma tagasi linna.

Leo Diaconuse teadete järgi tegi Johannes Svjatoslavile ettepaneku säästa sõjameeste elu ja otsustada sõja saatus kahevõitluse käigus. Svjatoslav olevat aga keeldunud ja lisanud, et tema saavat vaenlasest paremini aru, mis talle kasulik on, kui aga keiser ei soovi rohkem elada, siis on olemas kümneid teisi teid oma elu lõpetamiseks ja las ta valib, millise tahab.

Bütsantsi siidist seinavaip, mis kujutab Johannes I naasmist edukast kampaaniast

21. juulil 971. aastal algas uus lahing, milles keiser, nagu tavaliselt, võitles oma vägede keskel. Lõpuks õnnestus bütsantslastel murda eduka manöövri tulemusena russide tagalasse ja sundida nad põgenema. Mitmest noolest haavatud Svjatoslav oleks äärepealt vangi langenud, kuid tal õnnestus siiski uuesti varjuda koos oma vägede jäänustega linna müüride taha. "Kogu öö veetis Sfendoslav [nii kutsusid bütsantslased vürsti – D. V.] vihas ja kurbuses, kahetsedes oma vägede hukku. Kuid nähes, et hävitamatute roomlaste relvade vastu pole mitte midagi võimalik ette võtta, pidas ta mõistliku väepealikuna oma kohuseks mitte heita raskete asjaolude tõttu meelt, vaid rakendada kõik jõupingutused oma vägede päästmiseks. Sellepärast saatis ta koidikul saadikud keiser Johannese juurde ja palus rahu järgmistel tingimustel: taurosküüdid loovutavad roomlastele Dorostoli, vabastavad vangid, lahkuvad Möösiast ja pöörduvad tagasi kodumaale, roomlased aga annavad neile võimaluse lahkuda, ei ründa neid teel tuldsülgavate laevadega […] ja lisaks varustavad neid toidumoonaga ja hakkavad pidama sõpradeks neid, keda saadetakse kaubandusasjus Bütsantsi, nii nagu oli ennemini kokku lepitud.

Keiser hindas rahu tunduvalt enam kui sõda, sest teadis, et rahu säilitab rahvaid, sõda aga, vastupidi, hävitab neid. Sellepärast võttiski ta rõõmuga need tingimused vastu, sõlmis rossidega liidu ja lepingu ning andis neile leiba [...] Pärast rahulepingu kinnitamist palus Sfendoslav keisrilt luba kohtuda temaga, et vestelda. Johannes I ei keeldunud ja sõitis ülekullatud turvises ratsa Istrose kaldale, ning tema järel suurearvuline kullas kiiskav sõjameeste salk."

Konstantinoopolisse naastes tähistas Johannes oma võitu hiilgava triumfiga, mille kulminatsiooniks kujunes demonstratiivne krooni äravõtmine bulgaarlaste valitseja Borisi peast.

Sõjakäik araablaste vastu

Pärast võitu russide üle sai keiser pöörata pilgu Itta, asudes 972. aasta suvel Antiookiast hiiglasliku sõjaväega teele. Ning üsna pea oligi vallutatud Damaskus. Sealt pööras keiser lõunasse, hõivates Naatsareti. Johannese võidukat sõjakäiku kirjeldades on ka öeldud, et "kristlaste mõõk lõikas nagu sirp”.

Sellest Bütsantsile edukast sõjakäigust on säilinud väga huvitav allikas – Johannese enese kiri oma liitlasele, Armeenia valitsejale Ašot III-le. Keiser kirjutas, et ta on püstitanud enesele ülesande vabastada Jeruusalemm. "Kui mitte seal elavad nurjatud aafriklased [nii nimetas keiser araablasi D. V.] poleks hirmus meie ees põgenenud mereäärsetesse kindlustesse, oleksime me juba Jumala abiga Pühas Linnas ja palvetaksime pühades kohtades. Nüüd aga tuleb minna neid mere äärde jälitama."

Kuid kavandades oma sõjakäiku, mõistis Johannes suurepäraselt, et tal pole jõudu hoida pikalt vallutatud alasid enese käes, ja seega suhtus ta oma ettevõtmisesse pigem kui rüüsteretke.

Surm

Et kogu keisri energia oli suunatud sõjapidamisele, siis usaldas ta siseriiklikud küsimused oma soosiku, eunuhh Basileiose kätte. Basileiose puhul oli tegemist kõrgest soost mehega, kelle soontes voolas keiserlik veri – tema isa oli Romanos I. Erilist populaarsust aga Basileiosel pealinnas polnud, kuna ta röövis rikkusi sealt, kust vaid sai. Üsna pea jõudsid jutud tema ääretust ahnusest ka keisrini. Väidetavalt olevat Johannes ühe sõjakäigu ajal 975. aastal pöördunud oma kaaskonna poole sõnadega: "Samal ajal, kui roomlased kulutavad oma jõudu sõjakäikudel, läheb kogu rikkus eunuhhi kätte." Need keisri sõnad jõudsid mõne aja möödudes Konstantinoopolisse Basileiose kõrvu ning ajendasid teda tegutsema. Ning suure tõenäosusega oligi Johannese mürgitamise taga 975. aasta sügisel just nimelt Basileios. Selle sündmuse asjaolud pole täpselt teada, kuid ilmselt anti keisrile pikaajalise toimega mürki. Igatahes tema tervis aina halvenes ja mees, kes veel üsna hiljuti jaksas hüpata üle mitme hobuse, suutis nüüd vaevu sadulas püsides jõuda pealinna, kus ta 976. aasta 10. jaanuaril suri.

Eelnev Nikephoros II Phokas

Bütsantsi keiser 11. detsember 969 – 10. jaanuar 976

Järgnev Basileios II

Vaata ka

• Basileios II
• Nikephoros II Phokas
• Konstantinos VIII
• Makedoonia dünastia
• Bütsants
• Bütsantsi ajalugu
• Bütsantsi keisrite loend