Karaoke
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Karaoke (jaapani keeles tuletis sõnadest kara 'tühi' ja ōkesutora 'orkester') on meelelahutusvorm, milles inimesed laulavad seltskonna ees mikrofoni tuntud laule, taustaks ilma vokaalita salvestatud fonogramm ja tavaliselt ekraanil nähtavad laulusõnad.
Karaoke sünd[muuda | muuda lähteteksti]
Levinud arvamuse kohaselt leiutas esimese karaokemasina jaapanlane Daisuke Inoue.[1]
1940. aastal Ōsakas (Jaapan) sündinud Inoue õppis keskkooli ajal trumme mängima ning teenis õpilasena raha sellega, et mängis Kōbe baarides.[1] Pärast 9 aasta pikkust katset lüüa läbi professionaalse muusikuna õppis ta süntesaatoril selgeks umbes 300 laulu ja[2] hakkas mängima tausta ärimeestele, kes tahtsid rahva ees laulda. Väidetavalt ei pidanud Inoue rütmi, kuid oli sellest hoolimata ärimeeste hulgas hinnatud. Kord, kui Inoue ei saanud ühe ärimehega nädalavahetuse tööreisile kaasa minna, andis ta tollele kaasa hoopis taustamuusikaga kasseti. Seda loetaksegi karaoke alguseks.[1]
1971 lasi Inoue käepärastest vahenditest teha 11 karaokemasinat nimega 8-Juke,[1] mis koosnes võimust, mikrofonist, mündikarbist ja autoraadiost, millest sai mängida[2] 8 laulu taustamuusikat.[1] Ühe masina maksumus oli 425 dollarit.[2] Laulu sai käivitada 100 jeeniga (mis oli tol ajal natuke kallim kui tavalise plaadiautomaadi laul). Inoue rentis karaokemasinaid Kobe baaridele,[1] kuid esialgu ei hakanud rahvas neid kasutama. Inoue palus ühel kenal baaridaamil käia seksikas rõivastuses igas karaokemasinaga baaris ning laulda paar laulu n-ö näiteks. Selle strateegiaga asi käivitus ning masinad hakkasid raha sisse tooma.[2]
Inoue ei patenteerinud oma masinat, sest ta ei suhtunud sellesse kui leiutisse. Enda sõnul kombineeris ta juba olemasolevaid seadmeid. Aga kui ta oleks patenteerinud, oleks ta 2011. aasta arvestuste kohaselt võinud vahepealse 40 aasta jooksul patendi pealt teenida 8,439,200,000 jeeni. Karaokemasinaid hakkasid tööstuslikult tootma hoopis Shidax ja Dai-Ichi ning Inoue nimi vajus unustusse. Siiski töötas ta valdkonnas edasi ning teenis patenteteeritud segult, mis peletas karaokemasinatest eemale prussakaid ja rotte. Lühikest aega kuulus Inouele ka plastikkaantega lauluraamatute patent.[1]
1996. aastal tõi Inoue nime unustuse hõlmast välja üks karaokele spetsialiseerunud telekanal Singapuris. 1999. aastal nimetas ajakiri Time Inoue XX sajandi üheks kõige mõjukamaks aasialaseks. 2004. aastal anti Inouele kui karaoke leiutajale Nobeli preemia naljavariant Ig Nobeli preemia, mida antakse leiutistele, mis ajavad kõigepealt naerma ja seejärel mõtlema. Inoue sõnul sait ta preemia,[1] sest karaoke õpetab kaaskodanike kohutavat laulmist mitte ainult taluma, vaid ka nautima.[2] Inoue on oma leiutise üle uhke. Ta on öelnud, et see aitab ravida depressiooni ja üksindust ja et karaokelauljate õnnelikud näod pakuvad talle rahulolu. 2005. aastal tehti Inoue elu põhjal film “Karaoke”.[1]