Kasutaja:Johannes.nokkur/liivakast
 | See on kasutaja Johannes.nokkur liivakast. Kasutaja liivakast on kasutajalehekülje alamleht. Siin kasutaja katsetab või valmistab ette loodavaid artikleid. See ei ole entsüklopeediaartikkel. Enda liivakasti loomiseks klõpsa siia. |
Eesti õhuväe algus ning esimesed lennukid/lennud
Eesti õhuväe alguseks loetakse 1918. aastat. Eesti esimene sõjalennuk oli Farman F-30, mis saadi Narva vabastamisel 1919. aasta jaanuaris punaväelastelt. See oli esimene mootoriga lennuk, mis Eestis registreeriti. Lendu juhtisid motorist Johann Kelk ning kahe Georgi ristiga autasustatud lendur Karl-Friedrich Haas. Sama aasta veebruaris tehti ka esimesed lahingulennud Narva rindelõigus (lendur Ernst Damm, lendurvaatleja Jakob Tillo). Pärast seda, kui pommid ja bensiin oli ära kulutatud, võeti lennuk koost lahti ning toimetati mööda raudteed Tallinna.
Juba järgmisel päeval peale Eesti esimest sõjalennukilendu sai Eesti sõjavägi esimese õppelennuki. 31. jaanuaril 1919 oli punalendur Rudlof Piir sundolukorras ning pidi sooritama hädamaandumise Peipsi ääres Võõpsus, jättes sinna maha oma lennuki Sopwith Strutter. Sama aasta suvel hakati lennukit juba kasutama õppelennukina.
1919. aasta lõpuks oli Eesti lennuväes juba 40 lennukit. Nendest 11 olid soetatud ning ülejäänud olid sakslaste poolt maha jäetud ning eestlaste poolt remonditud lennukid. Tähelepanuväärne on see, et kõik 40 lennukit oli jõutud hankida vaid ühe aasta jooksul.
Eesti sõjaväelendurite koolitamine[muuda | muuda lähteteksti]
1. septembril 1919 loodi lennuväe juurde lennurügemendi kooseisus õppejaoskond, mida loetakse Eesti esimeseks lennukooliks. Esimeseks lennukooli ülemaks oli kolmekordne Georgi risti kavaler, Esimeses maailmasõjas 50 õhulahingut pidanud leitnant Jakob Tillo. Lendurite koolitamiseks saabusid Eestisse Inglismaalt tellitud instruktorid. Kuna instruktoritest oli Eestis puudus, pidid ka I kursuse parimad kursandid hakkama teisi õpetama.[1]
Juba 30. oktoobril 1919 kinnitati sõjaväelenduriks esimene Eestis koolitatud lendur – Gustav Oamer, kes oli õpingutega alustanud aasta varem Inglismaal. Õppelennukitena kasutati Eesti sõjaväelendurite koolitamisel 1920. a suvel Inglismaalt saadud uusi lennukeid Avro 504K ja Avro 504R. 1920. aastal algul oli Eesti lennukoolil veel neli lennukit: kaks vesilennukit Norman Thomson NT2B ning kaks B.E.2.E-tüüpi lennukit. Need mõlemad lennuktiüübid muutusid aga peagi kasutamiskõlbmatuteks.
Aprillis 1927 nimetati õppejaoskond ümber lennurügemendi lennukooliks. Ülemateks olid väljapaistvad isikud. Näiteks kahe Georgi risti ja Vabadusristi kavaler Karl-Friedrich Haas ning Voldemar Post, kes 1930ndate alguses hakkas konstrueerima Eesti oma lennukeid.
Sõjaväe lennukoolis lõpetas viimane lend 21 lõpetajaga 9. augustil 1940. Lennurügemendi lennukooli lõpetas kokku 178 lendurit, üle 30 lenduvaatleja ning üle 200 aviomotoristi. Lennukooli uksed kästi sulgeda 13. septembril 1940 seoses Nõukogude okupatsiooniga. See katkestas Eestis lennundushariduse 50 aastaks.[1]
1920. aastal lennuroodule kuulunud lennuväljad[muuda | muuda lähteteksti]
| Maapealsed lennuväljad: | Maandumiskohad merelennukitele: |
| 1. Lasnamäe lennuväli Tallinnas
2. Raadi mõisa lennuväli Tartus 3. Ülesküntud mõisaväli Sangastes 4. Ülesküntud väli Võrumaal Vana-Nursis 5. Sõjaaegne aerodroom Narvas |
1. Tallinnas Väikeses Miinisadamas
3. Narva-Jõesuus, 4. Saaremaal Kihelkonnas Papisaarel, 5. Hiiumaal Kõrgessaares. |
Eesti sõjalennukite loend 1918-1919[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti sõjalennukite loend (1918–1940)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "90 aastat lennukoolitust Eestis". Tehnikamaailm. 01.06.2009. Vaadatud 20.05.2018.