Kirikueestseisja
Kirikueestseisja (saksa keeles Kirchenvorsteher) oli kihelkonna ametiisik, kes täitis majanduslikke ja politseilisi ülesandeid. Enamasti olid kirikueestseisjad kohalikud mõisnikud ja harilikult oli neid kihelkonna kohta kaks.[1]
Kirikueestseisja mõiste tuli Euroopas kasutusele hiliskeskajal, Vana-Liivimaal hakati seda kasutama 15. sajandi teisel poolel. Esialgu oli populaarsem vöörmündri nimetus, kuid alates 17. sajandist nimetati kihelkonnakiriku eest hoolitsejat reeglina eestseisjaks ning tema talupojast abilist vöörmündriks.[2] Kirikueestseisjad nimetas igas kihelkonnas ametisse kohalike mõisnike hulgast ülemkirikueestseisja. Viimased pidasid ametit väga vastumeelseks.[3]
Eestis kaotati kirikueestseisja ametikohad 1919. aastal.[1]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Ülemkirikueestseisjad – ülemkirikueestseisja-ametis (saksa keeles Oberkirchenvorsteher-Amt)[4]. Evangeelse luterliku kiriku konsistooriumipiirkonna ülemkirikueestseisja-ametisse kuulusid ilmaliku eesistujana Eestimaa rüütelkonna maanõunik, mees-/maakohtu liige ilmaliku kaasistujana ja praost vaimuliku kaasistujana, 1711. aastal lisandus juristist notar. Ülemkirikueestseisja-ameti ülesandeks oli kirikueestseisjate juhendamine, nende tegevuse kontrollimine, ametisse seadmine ja vallandamine; kirikuhoonete, teede ja sildade korrashoiu organiseerimine; kirikumaade omandiõiguslike probleemide lahendamine; koguduste majandusliku olukorra, kirikuõpetajate sissetulekute ja vaimulike leskede ning orbude eest hoolitsemine ja vaeste hoolekande organiseerimine; ebausukommetega võitlemine; järelevalve talurahvakoolide üle.
- Eestimaal 4 (Harjumaa ülemkirikueestseisja-amet, Virumaa ülemkirikueestseisja-amet, Järvamaa ülemkirikueestseisja-amet, Läänemaa ülemkirikueestseisja-amet)
- Liivimaa Eesti alal (Tartu-Võru ülemkirikueestseisja-amet, Pärnu-Viljandi ülemkirikueestseisja-amet) ja Saaremaal (Saaremaa ülemkirikueestseisja-amet) 3 ülemkirikueestseisja-ametid.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti entsüklopeedia, 12. kd., lk. 224
- ↑ Kuujo, Erkki Olavi. Die rechtliche und wirtschaftliche Stellung der Pfarrkirchen in Alt-Livland. Helsingi: 1953, lk 177–178.
- ↑ Laur, Mati. Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710−1783). Tartu: Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, 2000, lk 89.
- ↑ 8.2.2. Ülemkirikueestseisja-ametid, www.eha.ee