Pronksiaja kollaps
Pronksiaja kollaps[viide?] oli umbes ajavahemikuga 1206–1150 eKr alanud Lähis-Ida ja idapoolsete Vahemere maade ülemineku algus varajasse rauaaega. Kollaps puudutas hävitavalt ka Viljaka Poolkuu ala maid. Nimetus on pandud ajaloolaste poolt, kes nägid seda aega selle vägivaldsest, ootamatust ja kultuuriliselt lõhkuvast küljest.
Hilisele pronksiajale omane Egeuse kultuuri ja Anatoolia paleemajandus asendus pärast vapustust tumedale ajajärgule omase olnud isoleeritud külakultuuriga. Varisesid kokku ka Viljaka Poolkuu ala vanad riigid ja said alguse uued. Kollaps sarnanes oma põhijoontelt ja tulemustelt hilisema Lääne-Rooma riigi kokkuvarisemisega: äärmuslikes looduslikes oludes või isegi nende sunnil ründasid migreeruvad hõimud oma teele ettejäävaid paikseid tsivilisatsioone, milles neid algselt kokku sidunud sisemine solidaarsus oli juba asendumas individualismi, lõhenemise ja killustumisega. Robert Drews on kirjeldanud seda kui "vanaaja ajaloo halvimat katastroofi, mis oli isegi hävitavam kui Lääne-Rooma kollaps." [1] Selle ajaga seostub kultuurimällu jäänud ja hiljem antiikautorite kaudu käibele läinud mõiste "kuldaja kaotus"[viide?].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Edward Lipiński, On the skirts of Canaan in the Iron Age: historical and topographical researches, Chapter I, The end of the Bronze Age
- Oliver Dickinson, Oliver Thomas Pilkington Kirwan Dickinson, 2006, The Aegean from Bronze Age to Iron Age: continuity and change between the twelfth and eighth centuries BC