Seakasvatus
| Kodusiga | |
|---|---|
| Taksonoomia | |
| Riik | Loomad Animalia |
| Hõimkond | Keelikloomad Chordata |
| Klass | Imetajad Mammalia |
| Selts | Sõralised Artiodactyla |
| Sugukond | Sigalased Suidae |
| Perekond | Siga Sus |
| Liik | Kodusiga |
| Binaarne nimetus | |
| Sus domestica | |
Seakasvatus on loomakasvatuse haru, mis tegeleb kodusigade (Sus domestica või Sus scrofa domestica) kasvatamisega sigalates. Sigasid kasvatatakse peamiselt nende liha müümise ja osalielt naha tootmise eesmärgil. Seakasvatuse põhitegevus on tõhusalt toota kvaliteetset sealiha, tagades samal ajal loomade heaolu, kasutades kõrge toiteväärtusega sööta ning hoolitseda nende tervise ja pidamistingimuste eest. Sigade pidamise nõudeid reguleerib Eestis põllumajandusministri määrus nr 80 ( 14.12.2014)[1].[1] Seakasvatuse praktiline rakendamine sõltub loomade vanusest ja kasutustarbest ning hõlmab tavaliselt individuaalset või grupipõhist pidamist.[2][3]
Seakasvatuse edukus sõltub kolmest põhifaktorist, milleks on aretus, söötmine ja organiseerimine. Põllumajandusettevõtte edukus on mõjutatud sigade tõust/genotüübist. Kaasaegsed sigade genotüübid toodavad oluliselt rohkem soojust kui nende eelkäijad, muutes nad vähem kuumataluvaks, millest tulenevalt tuleb arvestada kliimamuutuste mõjuga tootlikkusele, ettevõtetele ja sigade heaolule.[4]
Temperatuuritaluvus[muuda | muuda lähteteksti]
Sigadel on termiline mugavustsoon, kus neil on optimaalsed tingimused füsioloogiliseks toimimiseks. Õhutemperatuur ja niiskus avaldavad otsest mõju sigade kasvule, piimatoodangule ja paljunemisele. Sead omavad higinäärmeid aga need ei reageeri termoregulatsiooni signaalidele ja selle tõttu sead ei higista ja võib tekkida kuumastress. Täiskasvanute sigadele sobilikum temperatuur on vahemikus 15-30 kraadi, ületades seda temperatuuri vahemikku tekivad terviseprobleemid, mis avalduvad söögiisu puudumise, seedetrakti kahjustuste ja kuumastressi näol.[4]
Vee tarbimine[muuda | muuda lähteteksti]
Vesi moodustab 80% imikpõrsa kehakaalust ja 53% nuumsea kehakaalust, kaotades kümnendiku veest põhjustab see sea surma. Vesi on kõige olulisem toitaine arengu jaoks, seda vajatakse järgnevatel põhjustel: ainevahetuse ning kehatemperatuuri reguleerimiseks, toitainete liikumiseks kudedesse, uurea väljutamiseks, piima tootmiseks, kasvu ja paljunemise jaoks.[4]
| Klassifitseerimine | Päevane veekogus |
| Imikpõrsas ( kuni 30 kg eluskaal) | 0.7 - 1L |
| Nuumsiga ( 50-125 kg eluskaal) | 12- 15L |
| Tiine emis | 10-18L |
| Imetav emis | 18-23 L |
| Kult | 10-15L |
Sigala ehitamine[muuda | muuda lähteteksti]
Sigade tervise ja tootlikkuse optimaalsete tingimuste tagamiseks tuleb sigala ehitamisel arvestada mitmete oluliste reeglitega. Ventilatsioonil on keskne roll õhu kvaliteedi säilitamisel ja hingamisteede probleemide ennetamisel. Kasutades mehaanilist ventilatsiooni tuleks siiski tagada võimalikult loomulik õhuvool. Korralik isolatsioon mängib samuti olulist rolli äärmuslike temperatuuride reguleerimisel, tagades sigadele aastaringselt stabiilse keskkonna. Soojustusmaterjale tuleks kasutada seintes, lagedes ja põrandates, et vähendada talvel soojuskadu ja suvel soojuse juurdekasvu.
Ruuminõuded on ülimalt olulised, et sigadel oleks piisav liikumisvõimalus, lamamiseks ja loomuliku käitumise näitamiseks. Ülerahvastatud sulu ja omavahelise agressiivsuse vältimiseks on oluline järgida soovituslikke ruumimahte, mis põhinevad sigade suurusel, vanusel ja grupi suurusel. Põrandamaterjalid tuleb valida hoolikalt, et need oleksid vastupidavad, libisemisvastased ja kergesti puhastatavad, soodustades hügieeni ja vältides jalavigastusi. Piisav valgustus on oluline, et tagada nõuetekohane nähtavus ja stimuleerida sigade normaalset käitumist. Pideva ööpäevaringi säilitamiseks tuleks kasutada nii loomulikku kui ka kunstlikku valgustust.
Haiguste leviku vähendamiseks ja puhta keskkonna säilitamiseks tuleb rangelt rakendada sanitaarprotokolle. Haisu ja kahjurite leviku vältimiseks on hädavajalik karjade, söötjate ja jootmisseadmete regulaarne puhastamine ja desinfitseerimine ning sõnniku kiire eemaldamine. Oluliseks aspekt on ligipääsetavus, et võimaldada nii sigadele kui ka hooldajatele lihtne juurdepääs söödale, veele ja seadmetele. Söötmis- ja käitlemisruumidele tuleks eraldada piisavalt ruumi ning vajaduse korral tuleks tuleks töötajatele kaardistada hädaväljapääsud kiireks evakueerimiseks.
Temperatuuri, niiskuse ja õhuvoolu reguleerimiseks tuleks paigaldada keskkonnajuhtimissüsteemid, sealhulgas kütteseadmed, ventilaatorid, aurustuvad jahutussüsteemid ja termostaadid, mis tagaksid optimaalsed tingimused aastaringselt. Tuleb rakendada bioohutusmeetmeid, et vältida haiguste sissetoomist ja levikut põllumajandusettevõttes. Külastajate juurdepääsu tuleks kontrollida, uued loomad tuleks karantiinis hoida ja sigade tervise kaitsmiseks tuleks järgida rangeid hügieeni tavasid.[2]
Sigade söötmine[muuda | muuda lähteteksti]
Seakasvatamine on oluline valdkond põllumajanduses, kus sigade toitmine on oluline tegur nende kasvatamise, tervise ja tootlikkuse tagamisel. Erinevad vanuserühmad ja füsioloogilised seisundid vajavad erinevaid toitainete koguseid ja koostist, mis teeb sigade toitumisvajadused mitmekülgseks. Selleks, et tagada sigadele parim tervislik seisund ja tootlikkus, kasutatakse erinevaid söödasid, mis jagunevad peamiselt kolme gruppi.[5]
I grupp koosneb energiasisaldusega toitudest, mis hõlmavad teraviljajahusid, kartuleid, juurvilju ja teisi süsivesikurikkaid allikaid. Need toitained varustavad seaorganismi vajaliku energiaga, et hoida elutegevust ja kehakaalu ning on samuti olulised liha ja rasva tootmisel.
II grupp sööta on proteiinirikkad toidud, mis hõlmavad õlikooke, srote, kaunviljajahusid ja loomseid sööta nagu vadak. Valgud on olulised lihaskoe kasvu ja hoolduse ning sigade tervise tagamiseks.
III grupp sisaldab taskukohaseid rohusöödaid, mida sageli kasutatakse väikestes perefarmides, kus sigade kasvatamine on pere enda tarbeks. Need sisaldavad eelkõige heina, silo ja teisi rohtusid ning annavad sigadele kiudaineid ja täiendavat toitainete allikat.[6]
Söötade valmistamisel on oluline tähtsus, eriti nende jahvatamisel ja kuumtöötlemisel. Jahvatamine parandab toitainete imendumist, samal ajal kui aurutamine võib langetada seedehäirete riski ja tõsta sööda seeditavust. Siiski võib kuumtöötlus põhjustada toitainete kadu, seega tuleks seda teha ettevaatlikult.
Peale tavaliste söötade on võimalik sigadele anda erinevaid lisaaineid ja täiendusi, mis aitavad rahuldada nende spetsiifilisi toitainete vajadusi.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Kasutatud allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Põllumajandusministri 3. detsembri 2002. a määruse nr 80 „Nõuded sigade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta, sigade suhtes rakendada lubatud veterinaarsete menetluste loetelu ja neid läbiviivad isikud ning nõuded nende menetluste teostamisele ja neid menetlusi teostava isiku ettevalmistusele"". riigiteataja.ee. Vaadatud 6. mail 2024.
- ↑ 2,0 2,1 "Pig farming". wikipedia.org.
- ↑ 3,0 3,1 Kaasik, Allan (2014). "Seakasvatus". teabesalv.pikk.ee.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Dr Sebothoma, Pulane; Dr Wepener, Magdeleen. "Pig production" (PDF). Lk 440-447.
- ↑ 5,0 5,1 Sikk, V (2014). "Sigade söötmine". teabesalv.pikk.ee.
- ↑ Lember, A; Luts, V; Roosmaa, Ü; Oja, A (2014). "Söödad". teabesalv.pikk.ee.