Stokesi nihe
Stokesi nihe, ka Stokesi reegel, kirjeldab erinevust teatud ainetes neelduva ja seejärel kiirguva valguse spektrite intensiivsusmaksimumidele vastavate lainepikkuste vahel. Stokesi nihe on iseloomulik fluorestsentsile, kui lühemalainelise kiirgusega ergastamisel kiirgub välja pikemalainelisem. See füüsikaline nähtus on nimetatud Iiri füüsiku-matemaatiku G. G. Stokesi auks, kes 1852 kirjeldas ultraviolettkiirguse muutumist nähtavaks valguseks, kui seda kiirgust suunata fluoriidi kristallidele.
Stokesi nihe tuleneb ergastatud luminestsentsitsentrite ja keskkonna vastastikmõjust.[1]
Mõnel juhul Stokesi reegel ei kehti. Niisuguse nn anti-Stokesi nihke korral muutub pikemalaineline kiirgus lühemalaineliseks, näiteks lähiinfrapunaga valgustamisel kiirgaub see välja nähtava valgusena.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
na.