Suveköök
Suveköök on väike elumajast eraldi asuv lahtise koldega ehitis soojal ajal söögi valmistamiseks[1]. Saarte murdes ka paargu[2], Põhja-Eestis (õue)köök, Lõuna-Eestis suvekoda[3], nimetatud ka irrekoda, kolualune[4].
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Põhja-Euroopas, eriti piirkondades, kus elamiseks olid varem olnud suitsutoad, oli suveköök tavaline taluhoone veel 19. sajandil ja 20. sajandi algupoolel. Eestis, aga ka Läti põhjaosas ning Soomes, kasutati 19. sajandi lõpuni suveköögina ürgset püstkoda (Põhja-Eesti murdes roigasköök, Saaremaal hirrepaargu, Võru murdes pinu(koda)). Arvatavasti varakeskajal hakati Eestis ehitama nelinurkseid palk- või paekivist seintega suvekööke, mis 19. sajandil said valdavaks ning tõrjusid püstköögid kõrvale. 19. sajandi lõpus alustati elamutesse köökide ehitamist, mistõttu suveköökide kasutamine vähenes, need jäid rohkem loomatoidu valmistamiseks. Saartel ja Eesti loodeosas kasutati kivikööke siiski veel 20. sajandi keskelgi[3].
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Suveköögis küpsetati leiba, valmistati toitu perekonnapidude, pulmade, varrude, matuste puhul. Pesti ka pesu, keedeti seepi, soojendati saunavett, valmistati loomatoitu, võeti tapetud loomadelt karva ning tükeldati lihakehi[4].
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Püstköök oli 4–5 meetrise läbimõõduga ning ehitati erineva pikkusega lattidest, mis moodustasid koonusja seina ning millele olid toeks jämedamad tugilatid. Tugilatid seoti tipus väätide või sidepuude abil. Latid kaeti tihendamiseks kuusekoore, tohu, mätaste, sambla või adruga. Koonuse tipus jäeti lattide vahele vahed suitsu väljalaskmiseks. Ühes küljes oli ava, mis mõnikord suleti kald- või püstasendis uksega. Suveköögi keskel paiknes lahtine kolle, mis oli ääristatud kividega ning mille kohal rippus koogu otsas pada. Koogu varde puuritud aukude ning puupulkade abil sai reguleerida katla kõrgust[4].
Hiiumaal ehitati püstköök ringikujulise madala paekivist müüri peale või tehti müür selle sisse. Rannakülades kasutati suveköögina ka kahte vastamisi püsti asetatud paadipoolikut.
Nelinurksetel suveköökidel oli kisklaudadest (ka paeplaatidest, harva kuusekoorest) viilkatus, lage ei olnud. Päevavalgust sai ruum pisikese aknaava või ukseava kaudu. Põrandaks oli kõvaks tambitud maapind või paeplaadid. Lahtine keedukolle asus tagaseinas, selle kohal rippus pada, korsten puudus. Kagu-Eestis ehitati 19. sajandi teisel poolel lahtise kolde asemele müüripajad või pliidid. Saartel ja Loode-Eestis oli kolle kolmest küljest kivimüüriga varjatud ning pealt kaetud paeplaadi või savitatud vitstest kummiga, millel oli mõnikord korsten. Sealkandis ehitati suveköök koos kõrvalruumidega (kelder, õllekamber, laut, kuur jms) ka üheks pikaks hooneks[3].
Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval ehitatakse suvekööke vastavalt võimalustele ja maitsele omanäoliste ja funktsionaalsetena - aiamajade osadena ja eraldi seisvatena; eri materjalist katustega või ilma; kivist, puidust, klaasist ja muust materjalist külgseintega või ilma; avatäidetega või ilma jne. Praegusel ajal on paljud suveköögid varustatud nii elektri kui vee- ja kanalisatsiooniga, paigaldatud on kamin või suitsuahi, külmkapp, kodutehnika, valamu, puhkemööbel jne. Kasutatakse ka lihtsamaid lahendusi: kasutusel on grill, lauad-toolid ja lihtsam tööpind, kus toitu ette valmistada.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat[1]
- ↑ Eesti murrete sõnaraamat[2]
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 287
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 200
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ninase küla suiköök, Eesti Rahva Muuseum
- Suveköök Eesti Rahva Muuseum
- Suveköögi ehitamine