Väike-Pakri
| Väike-Pakri | |
|---|---|
 Väike-Pakri kiriku vare (2011) | |
| Ümbritseb | Soome laht |
| Saarestik | Pakri saared |
| Koordinaadid | 59° 20′ 22″ N, 23° 58′ 47″ E |
| Pindala | 13,5 km²[1] |
| Pikkus | 6,2 km |
| Laius | 3 km |
| Rannajoone pikkus | 20,58 km |
| Kõrgeim koht |
Väike-Pakri pank (17 m) |
| Elanikke | |
 | |
 | |
Väike-Pakri ehk Lilla Rågö on saar Soome lahe lääneosas Pakri poolsaarest 3 kilomeetrit läänes. Mandrist eraldab saart Kurkse väin. Saare pindala on 13,5 km².[1] Saar on pindalalt naabersaare Suur-Pakri omast veidi suurem. Mõlemad saared kuuluvad Paldiski linna koosseisu.
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Saare rootsikeelne nimi Rågö tähendab rukkisaart. Selgusetu on, miks pindalalt suuremat saart on väiksemaks nimetatud.
Loodus[muuda | muuda lähteteksti]
Saar kuulub Pakri maastikukaitseala koosseisu.
Saare põhjaosas on kuni 11 meetri kõrgune Väike-Pakri pank. Saare keskosas on kuni 17 meetri kõrgune kõrgendik. Saare idarannikut ilmestab Väike-Pakri paerand. Saarel on looduskaitsealune Väike-Pakri rändrahn.
Saare põhjaosas on Pakri saarte ainus soo (Väike-Pakri soo), kus on arvestatav turbakihi paksus (60 cm); soo pindala on alla 10 hektari.[3] Saare lõunaosas asuvad lähestikku kaks järve: Storträske ja kinnikasvanud Lihlträske.
Saarel kasvavad haruldased liigid ümaralehine tömptipp, kolmis-seligeeria, kaljuskapaania, kurdsammal, arktika pungsammal, soohiilakas ja nõmmnelk.
Saarel esineb rannaniite ja kasvab lehtmetsa. Mets katab kolmandiku saarest. Valdavad on soovikumetsad, kus kasvavad hall lepp, harilik saar, sookask, harilik haab, harilik toomingas ja magesõstar.
Varasemad rannaniidud on roostunud.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Pakri saari on esmamainitud 1283. aastal kui Taani kuningas Erik V Klipping kinnitas Padise kloostri valdused. Saarele asusid elama rannarootslased, kuid saar kuulus edaspidi Keila mõisale. 1628. aastal ostis saare Padise mõisnik Thomas von Ramm.
Saarel kujunes kaks küla: Suurküla ja Väikeküla. Mais 1940 pidid saare elanikud saarelt ära kolima ja saar muudeti Punaarmee polügooniks. Saarele rajati ka sõjaväelinnak. Viimased Venemaa sõjaväelased lahkusid Väike-Pakrilt mais 1994.
Väike-Pakri Suurkülas on mitu hoonet uuesti üles ehitatud. Saarel on loomi. Elektrit toodetakse väikse tuulegeneraatoriga.
Saare asustas uuesti 2004. aastal esimese püsielanikuna Mati-Erki Nyman.[4] 2011. aastal oli saarel kaheksa püsielanikku ja 2017. aastal viis püsielanikku.[2]
-
Viimane säilinud suitsutare Väike-Pakril (1932) -
Võrkude ettevalmistamine kalapüügiks (1932) -
Suurküla (Storbyn) aerofoto (1934) -
Väikeküla (Lillbyn) aerofoto (1934) -
Endise NSV Liidu piirivalvevägede lagunev hoone saare põhjaosas (2013) -
Saare pankrannik
.jpg)
,_V%C3%A4ike_Pakrisaar_(Lilla_R%C3%A5g%C3%B6)_SLS_443_5_-_1934.jpg)
,_V%C3%A4ike_Pakrisaar_(Lilla_R%C3%A5g%C3%B6)_SLS_443_3_-_1934.jpg)
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Väike-Pakri Eesti looduse infosüsteemis, vaadatud 9. juunil 2019.
- ↑ 2,0 2,1 Püsielanikud on 22 saarel. Statistikaamet, 23. oktoober 2017.
- ↑ .Väike-Pakri saare põhjaosa soo Eesti looduse infosüsteemis (vaadatud 02.05.2013)
- ↑ Istun nagu tavaliselt üksinda. Õhtuleht, 23. detsember 2006.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Andres Tõnisson (2006). "Pakri maastikukaitseala ja hoiuala kaitsekorralduskava" 2007-2016.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Väike-Pakri – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis