Veiko Siimar

Allikas: Vikipeedia
Veiko Siimar
Isikuandmed
Riik Eesti Eesti
Nõukogude Liit NSVL
Sünniaeg 6. detsember 1941 (82-aastane)
Sünnikoht Tallinn, Nõmme
Pikkus 191 cm
Kaal 76 kg
Sportlaskarjäär
Treener Eduard Takker
Medalid
Euroopa meistrivõistlused
Hõbe 1962 Leipzig 4x100 m kompleksi

Veiko Siimar (sündinud 6. detsembril 1941 Nõmmel Tallinnas) on eesti ujuja.

Ta võistles meeste 100 meetri seliliujumises Nõukogude Liidu koondises 1960. aasta suveolümpiamängudel. Rooma olümpiamängude finaalis ujus ta välja kaheksanda koha. 1962. aasta Euroopa meistrivõistlustel Leipzigis võitis ta NSV Liidu koondise koosseisus hõbemedali 4x100 m kombineeritud teateujumises. 1960. aastal tuli Siimar 100 m seliliujumises NSV Liidu meistriks ja 1962. aastal sai samal distantsil hõbemedali. 1961. aastal võitis ta 200 m seliliujumises NSV Liidu meistrivõistlustel pronksmedali. 1961. ja 1962. aastal kuulus ta Euroopa rekordi ujunud Nõukogude Liidu võistkonda 4x100 m kombineeritud teateujumises.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Veiko Siimar kasvas koos aasta võrra vanema vennaga Tallinnas Nõmmel Nurme tänaval. Sealt kolis perekond Siimar Rahumäele. Ujuma õppis Veiko Siimar 1954. aastal 13-aastaselt, kui treener Eduard Takker ta Nõmme spordikooli ujumistrenni kutsus. 1958. aastal võeti Siimar Eesti koondisse ja suure läbimurde sooritas ta 1959. aastal Komsomolskaja Pravda auhinnavõistlusel, kus tuli neljandaks. Pärast edukat etteastet pääses ta NSV Liidu koondisse. Esimest korda välismaal võistles Siimar Ungaris 1959. aastal. Samuti võistles ta Saksa DV-s. 1960. aastal lõpetas ta keskkooli ja võitis Moskvas Komsomolskaja Pravda võistluse NSV Liidu rekordiga. Suveolümpial Roomas läbis Siimar 100 meetri selilidistantsi nii eel-, poolfinaal- kui ka finaalujumises täpselt sama ajaga – 1.04,6. Ta pidi veel ujuma 4 x 100 meetri kombineeritud teateujumises, aga sellest Siimar loobus, sest ei näinud sealt medalit tulemas.[1]

Pärast Rooma olümpiat muudeti ujumises programmi ja Siimari trumpala võeti kavast välja, selle asemele pandi kaks korda pikem distants. Võistlemas käidi tihti Saksa DV-s, kuni neli korda aastas. Pärast Rooma olümpiat kuulus Veiko Siimar veel kolm aastat NSV Liidu koondisse, mille jooksul ta rekordeid püstitas: 1960‒1961 parandas ta 100 meetri seliliujumises NSV Liidu rekordit kolm korda, 1960 krooniti ta samal distantsil liidu meistriks, 1961 sai ta kaks korda pikemal võistlustel pronksi ja 1962. aastal 100 meetris hõbeda. 1961. ja 1962. aastal kuulus Veiko 4 x 100 meetri kombineeritud ujumises Euroopa rekordi püstitanud NSV Liidu võistkonda. 1962. aasta EMil sai ta samal alal hõbemedali.[1]

Sügisel 1960 astus Veiko Siimar Tallinna Polütehnilisse Instituuti, mille lõpetas 1966. aastal elektromehaanikainsenerina ning jäi kateedri juhataja ettepanekul kõrgkooli tööle. 1974. aastal sai temast tehnikakandidaat. Siiman töötas 1976‒1979 Alžeerias Orani teadus- ja tehnoloogiaülikoolis õppejõu ning 1986‒1990 Tuneesias Tunise tehnikaülikooli elektrotehnikateaduskonna dekaanina. Välismaale pääsemiseks läbis ta Moskva komisjoni ja tudeeris Leningradi ülikoolis.[1]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Veiko Siimari isa töötas geodeedina ja ema raamatupidajana. Isa vanemad viidi Siberisse, kus Veiko vanaisa ka suri.[1]

Veiko Siimar on abielus, paaril on pojad Sven (1967), Ivar (1969) ja Janno (1979).[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Deivil Tserp (01.12.2021). "Eesti ujumislegend murdis läbi raudse eesriide Alžeeriasse ja Tuneesiasse õppejõuks". Õhtuleht.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]