Harilik kalmus
|
See artikkel räägib harilikust kalmusest; perekonna kohta vaata artiklit Kalmus (perekond) |
| Harilik kalmus | |
|---|---|
 Harilik kalmus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
kalmuselaadsed Acorales |
| Sugukond |
kalmuselised Acoraceae |
| Perekond |
Kalmus Acorus |
| Liik |
Harilik kalmus |
| Binaarne nimetus | |
|
Acorus calamus L. | |
Harilik kalmus ehk kalmus (Acorus calamus) on võhaliste sugukonna kalmuse perekonda kuuluv mitmeaastane ühekojaline rohttaim.[1] Rahvakeeli kutsutakse kalmust ka kalbuseks, lunamöögaks, võhandumõõgaks, taadreseljaks, tütrejuureks ja tatari mürgirohuks.[2]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Kalmus on suurekasvuline üldjoontes veekogude kaldataim, mis võib kasvada kuni 1,6 m pikkuseks. Vars on kalmusel lapik, ühel küljel tugeva pikiribiga ja vastasküljel vaoga. Lehed on juurmised, mõõkjad ja rootsutud ning tavaliselt tiheda kimbuna. Lehed on 1–1,5 cm paksused ning üldiselt kollakasrohelised. Õied on kalmusel väga väiksed ning need on koondunud suureks piklikuks rohekaskollaseks tõlvikuks. Viljaks on mari ning õitsemisaeg on juunis ja juulis, kuid eesti kliimas õitseb harva. Viljad reeglina ei valmi. Maa-aluseks osaks on kalmusel risoom koos pikkade lisajuurtega. Tähele tuleb panna, et taim ise on värskelt mürgine, kuid kuivatamisel mürgisus kaob.[1]
Levila[muuda | muuda lähteteksti]
Levinud peaaegu kogu Euroopas, kohati ka Kaukaasias, Siberi lõunarajoonides, Kaug-Idas, subtroopilises Aasias ja Põhja-Ameerikas. Põline kodumaa on siiski vaid Kesk-Aasia ja India.[1]
Eestis sage, kohati esineb massiliselt, eriti tavaline Lõuna-Eestis.[1]
Eestis paljuneb kalmus ainult vegetatiivselt risoomitükkide abil. Soojemas kliimas on võimeline ka paljunema seemnetega.[1]
Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]
Tavaliselt kasvab mageveekogude mudases kaldaosas ja madalates veekogudes, samuti ka mererannikul lompides.[1]
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Maitseainena ja ravimina kasutatakse kalmuse tugeva aroomi ja mõru maitsega risoomi, mida kogutakse varakevadel või sügisel. Mõru maitse annab taimele mõruglükosiid akoroon.[3] Kalmuse risoom sisaldab kuni 4,8% eeterlikke õlisid, mille olulisim koostisosa on asaroon. Lõhna annavad asarüülaldehüüd ja eugenool.[2] Kalmuse eeterlikku õli on kasutatud parfüümide ja hügieenikaupade lõhnastamiseks. Samuti kasutatakse meeldiva aroomi tõttu ka kondiitri-, veini-ja likööritööstuses. Maitseainena lisatakse seda kulinaarias näiteks lihale ja likööridele. Peale lihale mõrkja maitse andmise see ka tihendab liha. Risoomist toodetakse veel ka tärklist ning Kaukaasias pargitakse kalmuse abil nahku.[1] Värskete kalmuselehtedega tõrjuti vanasti näiteks kirpe.[4] Kalmusejuurika pulbrit tarvitatakse ka hambapulbri ja puudri lisandina. [5]
Ravimina[muuda | muuda lähteteksti]
Kalmuse risoom sisaldab tugeva baktereid hävitava toimega eeterlikku õli ja tärklist. Ravimina kasutatakse seedehäirete ning mitmete närvi- ja sisehaiguste raviks. Samuti parandab kalmus söögiisu.[1] Peale selle leevendab see unetust ning ergutab noortel emadel rinnapiima tekkimist.[2]
Teed või tinktuuri kasutatakse maomahla alahappesuse, soolegaaside ja neerukivide korral.[2]
Kasutusel ka veterinaarias loomade seedehäirete korral.
Ravimiks kogutakse kalmuserisoome enamasti sügisel või varakevadel. Siis on neis toimeaineid kõige rohkem ning nende kogumine pole ka nii tülikas. Juurtest ja lehtedest puhastatud risoomid pestakse ja pannakse paariks päevaks nõrguma. Pärast seda kuivatatakse neid varjulises tuuletõmbusega kohas temperatuuril 30–35 °C. Kuivatada tuleb seni, kuni risoomitükid hakkavad painutades murduma. Korralikult kuivatatult murdekoht on valge või kollakas.[2] Värskelt võivad risoomid mürgistusi tekitada, ehkki nad on maitsvad ja meeldiva lõhnaga.[1]
Retseptid[muuda | muuda lähteteksti]
Vesitõmmis kuummenetlusel: võetakse 1 tl (umbes 3 g) peenestatud kalmuse droogi 0,5 l klaasi keeva vee kohta ja jäetakse tõmbama (10–15 minutiks). Pärast kurnamist juuakse saadud vedelik vähemalt 20 minutit enne sööki. Tarvitatakse vähese söögiisu, loiu seedetegevuse ja kõhugaaside korral.[6]
Alkoholtõmmis: valmistatakse 60%, 70% või 95% piiritusega vahekorras 1:5. Segu tuleb hoida suletud anumas 7 ööpäeva hästi suletult ja pimedas, vahetevahel loksutades. Võetakse enne sööki veega lahjendatult 0,5 tl. Tarvitatakse söögiisu ja seedimise soodustamiseks ning kõhuvalu ja -gaaside vähendamiseks.[6]
Vastunäidustused: rasedus ja ülekaalulisus.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "Kalmus". bio.edu.ee. Vaadatud 11.03.20201.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|vaadatud=(juhend) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Toivo Niiberg (16.03.2017). "Kalmus-põhjamaa ingver". Maa Elu. Vaadatud 11.03.2021.
- ↑ Ain Raal (2016). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 808.
- ↑ Pihlik, U. Kasulikud ilutaimed, Ajakirjade Kirjastus, 2009
- ↑ Margareete Otter, Leo Nurmand (1963). Tervis ja ilu taimedest. Tartu: Valgus. Lk 190.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Ain Raal (2003). Taimedes talletuv tervis. Tartu: Valgus. Lk 44.
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Kalmus |